Sõna "piibel" (im)potentsusest

Aeg-ajalt on trükimeedias olnud juttu ühe või teise sõna tühjaks kirjutamisest; mõni ilus ja väärikas sõna muutub populaarseks, tuleb n-ö moodi, seda hakatakse ohtralt ekspluateerima (ka küsitavates kontekstides) ning ületiražeerimise tagajärjeks on sõna ilu ja väärikuse kadu, selle devalveerumine, naeruväärseks muutumine.

Mulle meenub, kuidas aastal 2004 kirjutas Helju Vals Postimehe artiklis "Vana uus moenarrus" sellest, kuidas on hakatud räsima sõna "maastik": ikka "meediamaastik" ja "telemaastik" ja "poliitmaastik", nii et lõpuks on vaesest "maastikust" järel ainult räbalad.

Sarnase tagamõttega kirjutas Veiko Märka tänases Eesti Ekspressis, artiklis "Kirjastajad patte kahetsemas" sellest, et raamatupoodides on "usulise kirjanduse uputus": müügil on "Basskitarri piibel", "Õmblemise piibel", "Tätoveerimise piibel", "Seksipooside piibel", "Kalligraafia piibel", "Maletaja piibel", "Väike jalgpallipiibel" jne. Endale omasel iroonilisel moel jõudis Märka järeldusele, et tegu on kirjastajate "vaimse piiratuse ja nürimeelsusega, mille ainsaks tulemuseks saab olla siinsete moslemite, juutide, maausuliste, ateistide ja muude mittekristlaste solvamine".

Tore, et Märka juhib tähelepanu sõna "piibel" kohati anekdootlikule ja põhjendamatule ületarvitamisele raamatupealkirjades. Muide, täpselt sama sõna kohta ja üsna samas võtmes on arvamust avaldanud ka Inna Saaret, seda juba hea tükk aega tagasi kirjutises "Paradiisist ja põrgust".

Nii lihtne see probleem aga siiski ei ole, nagu Märka ja Saareti järgi tunduda võiks. Hoopis teise valgusse asetub asi siis, kui võtame kätte eesti keele seletava sõnaraamatu ja avastame, et piiblil on (vähemalt) kaks tähendust: kiriklik (ristiusu pühakiri) ja piltlik (millegi põhitõdesid või kellegi tõekspidamisi sisaldav teos). Märka ja Saaret on kinni sõna "piibel" kiriklikus tähenduses, ent selles viimases, piltlikus tähenduses peaks saama sõna "piibel" kasutada päris ohtralt ja vabalt, solvamata kellegi tundeid. Ega siis "piibel" pole sõna, millel on ainult üks tähendus, mis kuulub ainult kristlastele ja seostub ainuüksi kristlusega.

Ja hoopis kolmandasse valgusse asetub probleem siis, kui mõtleme "piibli" etümoloogiale. Tähendab "piibel" ju algupäraselt lihtsalt raamatut. Ja ses mõttes võiks kõnealust sõna vabalt kasutada iga raamatu kaanel ja pealkirjas, kuis aga süda lustib. Oleks ju narr nii kena sõna jäädavalt ainult ühe teose, ristiusu alustekstide kogu jaoks reserveerida.

Ma ise aga hakkasin praegu mõtlema selle peale, miks see "piibel" sõnana ikkagi nii popp on ... Vist siiski oma kirikliku tähenduse pärast: suvalist käsitöö- või seksiraamatut piibliks nimetades loodetakse, et osa pärispiibli, kristliku maailma tähtsaima teose imposantsusest kandub üle ka sellele suvalisele raamatukesele. Sõnal "piibel" on kõvasti potentsi tekitada positiivseid konnotatsioone, nagu ütleks semiootik. Seni muidugi, kuni ta ei ole üleekspluateerimise pärast impotentseks muutunud.

Täpitäheaabits

Täna ilmus kirjastuselt Tänapäev üks äraütlemata tore ja kasulik raamat, Kerli Altmardi "Täpitäheaabits". Kui tavalised aabitsad hõlmavad kogu tähestikku, siis "Täpitäheaabitsa" iga lugu keskendub ühele neljast eesti n-ö täpitähest: õ-le, ä-le, ö-le või ü-le. Nõnda tuleb aabitsas juttu põrsast nimega Põrke, kes on nii kõntsane, et isegi sõbrad, võõrastest rääkimata, hoiavad ta pesast eemale, ämblik Ähnist, kes äritseb kastepärlitega, röövik Töllust, kes armastab pööraselt köömnesaiu, mürkmaost nimega Ülvi, kes õpib ülikoolis proviisoriks, ning veel paljudest teistest omamoodi tegelaskujudest. Igale loole järgneb mõni viguriga küsimus ja aabitsa lõpus on paar lehekülge, kus laps saab harjutada täpitähtede kirjutamist.

Lasteõpiku või, üldisemalt öeldes, lasteraamatu juures on kujundus ja illustratsioonid vähemalt sama tähtsad kui tekst ise, vaata et tähtsamadki. Seepärast tõstangi lisaks Altmardi vahvatele lugudele esile "Täpitäheaabitsa" armsaid pilte, mille autor on Kirke Kangro, ja reibast kujundust, mille taga seisavad Jüri Jegorov ja Villu Koskaru.

Eestis on juba mitu tuntud aabitsalooma, näiteks siil ja jänes, rääkimata karust ja kukest. Eks näis, kas "Täpitäheaabitsa" kaanel olev prillidega röövik seisab tulevikus samuti nende sümbolloomade väärikas reas.

Meediakeele kriitika vajalikkusest

Laupäevases Eesti Päevalehes ilmus rahvusraamatukogus peetud emakeelepäeva konverentsi järelkajana austatud Mati Sirkli artikkel "Keel kui moraalne instants". Muuhulgas juhtis tõlkija tähelepanu eesti meediakeele asjaliku ja pideva analüüsimise ja kriitika vajalikkusele:

Elas kunagi selline mees nagu Karl Kraus, juudist austerlane Viinis, sündinud 1874. Eelmise sajandi algusest peale kuni surmani 1936 andis ta välja ajakirja Tõrvik ja oli ka selle ainuisikuline autor. Ilmus ligi tuhat numbrit, mis kõik olid pühendatud meediakeele kommenteerimisele ja kriitikale. Kraus tegi seda väga vaimukalt, pöörates tähelepanu mitte suisa kirjaoskamatusele, vaid tühjale fraasile, keelelisele manipuleerimisele, näidates ära selle võtted ja ohud. "Eks enne oli meedia, siis alles tekkis ilm." Kes võiks küll sellise õilsa fanatismiga pühenduda eesti (nii verbaalse kui ka visuaalse) meediakeele Augeiase tallide rookimisele või pigem selle tehnika paljastamisele, mida kasutatakse manipuleerimise täppistöökodades? Vajadus selle järele muutub minu meelest aina tungivamaks ja võib öelda, et Nõukogude Liit oli ajupesus tõeline käpard ja soss-sepp. Nüüd on meistrid asjal ning neil tõesti on, millega ahvatleda.

Karl Krausi ajakirja "Tõrvik" esikaas aastast 1909.

Olen isegi (tõsi küll, küündimata Mati Sirkli verbaalse elegantsini) sageli mõelnud, et eesti meediakeel vajaks konstruktiivset ja järjepidevat – ja mitmekülgset ja laiale avalikkusele kättesaadavat! – analüüsi ja kriitikat. Seniajani on ühest või teisest nimetatud karakteristikust ikka vajaka jäänud. Konstruktiivne ja järjepidev kriitika on olnud küllaltki ühekülgne; pean siin silmas preskriptiivseid keelekolumneid (näiteks Helju Valsi ja Maris Makko sulest, kusjuures viimase kirjutised on oma selguses ning tänu vähem preskriptiivsele ja rohkem arutlevale vormile märksa nauditavamad), mille vajalikkuses ei saa kahelda, kuid mis ometi ei hõlma tänapäeva meediakeelt kogu selle komplekssuses. Ei saagi hõlmata, see käiks paarile inimesele üle jõu. Kriitika, mis võtab lisaks komade õigele paigutamisele, sarnassõnadele ja muule säärasele arvesse ka muid meediakeele küsimusi, näiteks sõna ja pildi suhted, eufemistlik keelekasutus jne, on juhuslik ning suur osa sellest on jäänud laiemale lugejaskonnale kättesaamatuks, akadeemiliste raamatukogude seinte vahele.

Kui ma õigesti mäletan, oli see aastal 2006, kui Eesti Päevaleht suutis Külli-Riin Tigassoni eestvedamisel lühikest aega regulaarselt ilmutada meediakriitika rubriiki. Küll ainult kord kuus ja ühe lehekülje kaupa, aga siiski. Midagi sellist oleks nüüdki vaja, olgu siis Päevalehes, Postimehes või Sirbis. Akadeemikuid – meedia- ja kultuuriuurijaid, semiootikuid, keele- ja kunstiteadlasi –, kes jõud ühendaksid ja selle rubriigi oma kirjutistega täidaksid, leiduks küll, selles ma ei kahtle!

Federer? Frederer? Fredderer?

Tekstis esinevate pärisnimede õigsuse eest vastutavad võrdselt nii teksti autor/tõlkija kui ka sisu- ja keeletoimetaja. Ometi leidub isegi sellistes tekstides, mille puhul nende kolme instantsi olemasolu on kindel, ohtralt pärisnimede väärkirjutusi.

Muidugi on paljude pärisnimede, eriti kohanimede osas mõnikord raske öelda, mis on väär ja mis on õige. On ju kohanimesid, mida võib kirjutada mitut moodi, näiteks Madriid ja Madrid. (Esimene on kohanimeautoriteetide sõnul küll vananenud ja tarbetu mugandina ebasoovitatav, aga päris valeks ei saa seda siiski pidada.) Kui ühe nime kirjutamiseks on üks võimalus, peaks autor (resp. sisu- või keeletoimetaja) selle võimaluse pädevatest allikatest üles leidma ja seda rakendama. Kui ühe nime kirjutamiseks on mitu võimalust, peaks valima sobivaima ja jääma ühe tekstilise terviku raames sellele truuks. Õigekirja ja teksti ühtlustamise seisukohast üsna elementaarne ja mitte väga keeruline, kas pole? Aga miks seda siis nii sageli ei suudeta? Kes on see "toimetaja", kes ei oska või siis ei viitsi pöörata tähelepanu pärisnimede õigekirjale ja ühtlustamisele?

Näiteks võtsin hiljuti kätte ühe ajalooteemalise aimeraamatu, mille tiitellehtedelt võis lugeda, et sellel on olnud nii tõlkija kui ka sisu- ja keeletoimetaja. Kolmest kontrollivast instantsist hoolimata oli raamat täis koledaid ühtlustamata jätmisi, mis torkasid eriti silma pärisnimede puhul: Kuradisaar – Kuradisaared; Sigade laht – Sigadelaht; juba ülalmainitud Madrid – Madriid. Üks kohanimi esines koguni kolmes variandis: Hea Lootuse neem – Hea Lootuse Neem – Healootuse neem. Alandusest ei pääsenud ka kuulsad persoonid: Johannes Paulus II – John Paul II; Miki Hiir – Miki-Hiir. Ja nõnda edasi. See annab muidugi lootust, et iga nimi oli vähemalt üks kord ka õigesti kirjutatud ...

Teisest ajalooraamatust hakkas mulle kord silma, et "oma ala suure autoriteedi", arheoloogiaprofessori Leonard Woolley nimi oli kirjutatud muuhulgas ka Wolley ja Wooley. No kuulge, kui on ikka suur autoriteet, siis võiks nime ka õigesti ära õppida.

Eesti ühes suuremas päevalehes toimetajana töötamise ajast on mul meeles eriti markantne lugu. Spordireporterilt jõudis mu lauale lühike uudis tennisist Roger Federerist. Pealkirjas oli nimi õigesti: Federer. Kuid sisus esines ühe korra nimevorm Fredderer ja pildiallkiri sedastas kellegi Fredereri olemasolu. Ühes lühikeses tekstis oli kuulsa tenniseässa nimi kirjutatud kolmel eri viisil, kusjuures teksti autoriks oli justkui asjatundja – professionaalne spordiajakirjanik.

Kord aga sattusin toimetama pressiteadet uue ööklubi avamise kohta. Esimese hooga jäi mulle arusaamatuks, mis on ööklubi nimi, sest pressiteate koostaja ise ei olnud selle üle eriti pead murdnud, nimetades klubi vaheldumisi Papilloniks, Pappilloniks ja Pappillioniks. Ei jäänudki muud üle, kui pidin omal käel välja uurima, mis nime on austatud klubipidajad siis ikkagi silmas pidanud.

Viimastel aastatel, olen tähele pannud, tekitab suurt segadust muusik Lenna Kuurmaa perekonnanimi – kas ühe või kahe a-ga? Kulla Helena-Reet (vt lugu portaalis www.gossip.ee) ja kõik teised ajakirjanikud, kes te kirjutate Lennast, ja toimetajad, kes te neid kirjutisi pärast üle loete, võtke vaevaks välja uurida, kuidas lauljanna nime kirjutatakse. Niipalju võiks ikka viisakust ja viitsimist olla, isegi kui ülejäänud lugu pärast seda tohutut pingutust toimetamata jääb.

Misasi see õigekeelsus sõnaraamat on?

Minu heal sõbral Kirjastajal on palju tragikoomilisi lugusid kirjastamise ja toimetamise telgitagustest. Tema loal hakkan neist parimaid ka siia postitama.

Viimati rääkis Kirjastaja mulle ühest tütarlapsest, kes oli talle helistanud, ennast keeletoimetajana esitlenud ja tööd palunud. Tööotsijad on rutiin, millega Kirjastaja oma ametis sagedasti kokku puutub, eriti praegu, masuajal. Nagu iga uue toimetaja puhul kombeks, saatis mu sõber neiule kaks proovitööd – lõigu algupärast ilukirjandust ja lõigu tõlgitud aimekirjandust – ning n-ö keeletoimetaja meelespea. Selles, Kirjastaja enda koostatud meelespeas on punktide kaupa esitatud elementaarsed nõudmised keeletoimetajale. Näiteks:

Ära unusta kirjavahemärkide (ülakomad, jutumärgid jm) ühtlustamist. Kõige levinumad vead, mida toimetatud tekstist leiab, on erisuguste jutumärkide kasutamine ja ülakoma segiajamine rõhumärgiga.

Või siis:

Kui toimetad teksti paberil, mitte arvutis, tee parandused punase värviga, et need hästi silma hakkaksid. Ära mitte mingil juhul kasuta harilikku pliiatsit.

Esimene, kõige tähtsam punkt ütleb:

Toimetamisel on aluseks eesti õigekeelsussõnaraamatu ja eesti keele käsiraamatu uusimad väljaanded.

Paar päeva läks mööda, siis saabus kirja teel tütarlapse murelik küsimus: "Andke andeks, aga misasi see õigekeelsus sõnaraamat on ja kust seda leida saab? Äkki laenate enda oma?"

Noh, vähemalt koma pani õigesse kohta ... Siin aga, kõigile keeletoimetajatele, kes ei tea õigekeelsussõnaraamatut, kõnealuse müstilise teose esikaas: