Meediakeele kriitika vajalikkusest

Laupäevases Eesti Päevalehes ilmus rahvusraamatukogus peetud emakeelepäeva konverentsi järelkajana austatud Mati Sirkli artikkel "Keel kui moraalne instants". Muuhulgas juhtis tõlkija tähelepanu eesti meediakeele asjaliku ja pideva analüüsimise ja kriitika vajalikkusele:

Elas kunagi selline mees nagu Karl Kraus, juudist austerlane Viinis, sündinud 1874. Eelmise sajandi algusest peale kuni surmani 1936 andis ta välja ajakirja Tõrvik ja oli ka selle ainuisikuline autor. Ilmus ligi tuhat numbrit, mis kõik olid pühendatud meediakeele kommenteerimisele ja kriitikale. Kraus tegi seda väga vaimukalt, pöörates tähelepanu mitte suisa kirjaoskamatusele, vaid tühjale fraasile, keelelisele manipuleerimisele, näidates ära selle võtted ja ohud. "Eks enne oli meedia, siis alles tekkis ilm." Kes võiks küll sellise õilsa fanatismiga pühenduda eesti (nii verbaalse kui ka visuaalse) meediakeele Augeiase tallide rookimisele või pigem selle tehnika paljastamisele, mida kasutatakse manipuleerimise täppistöökodades? Vajadus selle järele muutub minu meelest aina tungivamaks ja võib öelda, et Nõukogude Liit oli ajupesus tõeline käpard ja soss-sepp. Nüüd on meistrid asjal ning neil tõesti on, millega ahvatleda.

Karl Krausi ajakirja "Tõrvik" esikaas aastast 1909.

Olen isegi (tõsi küll, küündimata Mati Sirkli verbaalse elegantsini) sageli mõelnud, et eesti meediakeel vajaks konstruktiivset ja järjepidevat – ja mitmekülgset ja laiale avalikkusele kättesaadavat! – analüüsi ja kriitikat. Seniajani on ühest või teisest nimetatud karakteristikust ikka vajaka jäänud. Konstruktiivne ja järjepidev kriitika on olnud küllaltki ühekülgne; pean siin silmas preskriptiivseid keelekolumneid (näiteks Helju Valsi ja Maris Makko sulest, kusjuures viimase kirjutised on oma selguses ning tänu vähem preskriptiivsele ja rohkem arutlevale vormile märksa nauditavamad), mille vajalikkuses ei saa kahelda, kuid mis ometi ei hõlma tänapäeva meediakeelt kogu selle komplekssuses. Ei saagi hõlmata, see käiks paarile inimesele üle jõu. Kriitika, mis võtab lisaks komade õigele paigutamisele, sarnassõnadele ja muule säärasele arvesse ka muid meediakeele küsimusi, näiteks sõna ja pildi suhted, eufemistlik keelekasutus jne, on juhuslik ning suur osa sellest on jäänud laiemale lugejaskonnale kättesaamatuks, akadeemiliste raamatukogude seinte vahele.

Kui ma õigesti mäletan, oli see aastal 2006, kui Eesti Päevaleht suutis Külli-Riin Tigassoni eestvedamisel lühikest aega regulaarselt ilmutada meediakriitika rubriiki. Küll ainult kord kuus ja ühe lehekülje kaupa, aga siiski. Midagi sellist oleks nüüdki vaja, olgu siis Päevalehes, Postimehes või Sirbis. Akadeemikuid – meedia- ja kultuuriuurijaid, semiootikuid, keele- ja kunstiteadlasi –, kes jõud ühendaksid ja selle rubriigi oma kirjutistega täidaksid, leiduks küll, selles ma ei kahtle!