Federer? Frederer? Fredderer?

Tekstis esinevate pärisnimede õigsuse eest vastutavad võrdselt nii teksti autor/tõlkija kui ka sisu- ja keeletoimetaja. Ometi leidub isegi sellistes tekstides, mille puhul nende kolme instantsi olemasolu on kindel, ohtralt pärisnimede väärkirjutusi.

Muidugi on paljude pärisnimede, eriti kohanimede osas mõnikord raske öelda, mis on väär ja mis on õige. On ju kohanimesid, mida võib kirjutada mitut moodi, näiteks Madriid ja Madrid. (Esimene on kohanimeautoriteetide sõnul küll vananenud ja tarbetu mugandina ebasoovitatav, aga päris valeks ei saa seda siiski pidada.) Kui ühe nime kirjutamiseks on üks võimalus, peaks autor (resp. sisu- või keeletoimetaja) selle võimaluse pädevatest allikatest üles leidma ja seda rakendama. Kui ühe nime kirjutamiseks on mitu võimalust, peaks valima sobivaima ja jääma ühe tekstilise terviku raames sellele truuks. Õigekirja ja teksti ühtlustamise seisukohast üsna elementaarne ja mitte väga keeruline, kas pole? Aga miks seda siis nii sageli ei suudeta? Kes on see "toimetaja", kes ei oska või siis ei viitsi pöörata tähelepanu pärisnimede õigekirjale ja ühtlustamisele?

Näiteks võtsin hiljuti kätte ühe ajalooteemalise aimeraamatu, mille tiitellehtedelt võis lugeda, et sellel on olnud nii tõlkija kui ka sisu- ja keeletoimetaja. Kolmest kontrollivast instantsist hoolimata oli raamat täis koledaid ühtlustamata jätmisi, mis torkasid eriti silma pärisnimede puhul: Kuradisaar – Kuradisaared; Sigade laht – Sigadelaht; juba ülalmainitud Madrid – Madriid. Üks kohanimi esines koguni kolmes variandis: Hea Lootuse neem – Hea Lootuse Neem – Healootuse neem. Alandusest ei pääsenud ka kuulsad persoonid: Johannes Paulus II – John Paul II; Miki Hiir – Miki-Hiir. Ja nõnda edasi. See annab muidugi lootust, et iga nimi oli vähemalt üks kord ka õigesti kirjutatud ...

Teisest ajalooraamatust hakkas mulle kord silma, et "oma ala suure autoriteedi", arheoloogiaprofessori Leonard Woolley nimi oli kirjutatud muuhulgas ka Wolley ja Wooley. No kuulge, kui on ikka suur autoriteet, siis võiks nime ka õigesti ära õppida.

Eesti ühes suuremas päevalehes toimetajana töötamise ajast on mul meeles eriti markantne lugu. Spordireporterilt jõudis mu lauale lühike uudis tennisist Roger Federerist. Pealkirjas oli nimi õigesti: Federer. Kuid sisus esines ühe korra nimevorm Fredderer ja pildiallkiri sedastas kellegi Fredereri olemasolu. Ühes lühikeses tekstis oli kuulsa tenniseässa nimi kirjutatud kolmel eri viisil, kusjuures teksti autoriks oli justkui asjatundja – professionaalne spordiajakirjanik.

Kord aga sattusin toimetama pressiteadet uue ööklubi avamise kohta. Esimese hooga jäi mulle arusaamatuks, mis on ööklubi nimi, sest pressiteate koostaja ise ei olnud selle üle eriti pead murdnud, nimetades klubi vaheldumisi Papilloniks, Pappilloniks ja Pappillioniks. Ei jäänudki muud üle, kui pidin omal käel välja uurima, mis nime on austatud klubipidajad siis ikkagi silmas pidanud.

Viimastel aastatel, olen tähele pannud, tekitab suurt segadust muusik Lenna Kuurmaa perekonnanimi – kas ühe või kahe a-ga? Kulla Helena-Reet (vt lugu portaalis www.gossip.ee) ja kõik teised ajakirjanikud, kes te kirjutate Lennast, ja toimetajad, kes te neid kirjutisi pärast üle loete, võtke vaevaks välja uurida, kuidas lauljanna nime kirjutatakse. Niipalju võiks ikka viisakust ja viitsimist olla, isegi kui ülejäänud lugu pärast seda tohutut pingutust toimetamata jääb.