1. apr 2010

Sõna "piibel" (im)potentsusest

Aeg-ajalt on trükimeedias olnud juttu ühe või teise sõna tühjaks kirjutamisest; mõni ilus ja väärikas sõna muutub populaarseks, tuleb n-ö moodi, seda hakatakse ohtralt ekspluateerima (ka küsitavates kontekstides) ning ületiražeerimise tagajärjeks on sõna ilu ja väärikuse kadu, selle devalveerumine, naeruväärseks muutumine.

Mulle meenub, kuidas aastal 2004 kirjutas Helju Vals Postimehe artiklis "Vana uus moenarrus" sellest, kuidas on hakatud räsima sõna "maastik": ikka "meediamaastik" ja "telemaastik" ja "poliitmaastik", nii et lõpuks on vaesest "maastikust" järel ainult räbalad.

Sarnase tagamõttega kirjutas Veiko Märka tänases Eesti Ekspressis, artiklis "Kirjastajad patte kahetsemas" sellest, et raamatupoodides on "usulise kirjanduse uputus": müügil on "Basskitarri piibel", "Õmblemise piibel", "Tätoveerimise piibel", "Seksipooside piibel", "Kalligraafia piibel", "Maletaja piibel", "Väike jalgpallipiibel" jne. Endale omasel iroonilisel moel jõudis Märka järeldusele, et tegu on kirjastajate "vaimse piiratuse ja nürimeelsusega, mille ainsaks tulemuseks saab olla siinsete moslemite, juutide, maausuliste, ateistide ja muude mittekristlaste solvamine".


Tore, et Märka juhib tähelepanu sõna "piibel" kohati anekdootlikule ja põhjendamatule ületarvitamisele raamatupealkirjades. Muide, täpselt sama sõna kohta ja üsna samas võtmes on arvamust avaldanud ka Inna Saaret, seda juba hea tükk aega tagasi kirjutises "Paradiisist ja põrgust".

Nii lihtne see probleem aga siiski ei ole, nagu Märka ja Saareti järgi tunduda võiks. Hoopis teise valgusse asetub asi siis, kui võtame kätte eesti keele seletava sõnaraamatu ja avastame, et piiblil on (vähemalt) kaks tähendust: kiriklik (ristiusu pühakiri) ja piltlik (millegi põhitõdesid või kellegi tõekspidamisi sisaldav teos). Märka ja Saaret on kinni sõna "piibel" kiriklikus tähenduses, ent selles viimases, piltlikus tähenduses peaks saama sõna "piibel" kasutada päris ohtralt ja vabalt, solvamata kellegi tundeid. Ega siis "piibel" pole sõna, millel on ainult üks tähendus, mis kuulub ainult kristlastele ja seostub ainuüksi kristlusega.

Ja hoopis kolmandasse valgusse asetub probleem siis, kui mõtleme "piibli" etümoloogiale. Tähendab "piibel" ju algupäraselt lihtsalt raamatut. Ja ses mõttes võiks kõnealust sõna vabalt kasutada iga raamatu kaanel ja pealkirjas, kuis aga süda lustib. Oleks ju narr nii kena sõna jäädavalt ainult ühe teose, ristiusu alustekstide kogu jaoks reserveerida.


Ma ise aga hakkasin praegu mõtlema selle peale, miks see "piibel" sõnana ikkagi nii popp on ... Vist siiski oma kirikliku tähenduse pärast: suvalist käsitöö- või seksiraamatut piibliks nimetades loodetakse, et osa pärispiibli, kristliku maailma tähtsaima teose imposantsusest kandub üle ka sellele suvalisele raamatukesele. Sõnal "piibel" on kõvasti potentsi tekitada positiivseid konnotatsioone, nagu ütleks semiootik. Seni muidugi, kuni ta ei ole üleekspluateerimise pärast impotentseks muutunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar