Täpitäheaabits

Täna ilmus kirjastuselt Tänapäev üks äraütlemata tore ja kasulik raamat, Kerli Altmardi "Täpitäheaabits". Kui tavalised aabitsad hõlmavad kogu tähestikku, siis "Täpitäheaabitsa" iga lugu keskendub ühele neljast eesti n-ö täpitähest: õ-le, ä-le, ö-le või ü-le. Nõnda tuleb aabitsas juttu põrsast nimega Põrke, kes on nii kõntsane, et isegi sõbrad, võõrastest rääkimata, hoiavad ta pesast eemale, ämblik Ähnist, kes äritseb kastepärlitega, röövik Töllust, kes armastab pööraselt köömnesaiu, mürkmaost nimega Ülvi, kes õpib ülikoolis proviisoriks, ning veel paljudest teistest omamoodi tegelaskujudest. Igale loole järgneb mõni viguriga küsimus ja aabitsa lõpus on paar lehekülge, kus laps saab harjutada täpitähtede kirjutamist.

Lasteõpiku või, üldisemalt öeldes, lasteraamatu juures on kujundus ja illustratsioonid vähemalt sama tähtsad kui tekst ise, vaata et tähtsamadki. Seepärast tõstangi lisaks Altmardi vahvatele lugudele esile "Täpitäheaabitsa" armsaid pilte, mille autor on Kirke Kangro, ja reibast kujundust, mille taga seisavad Jüri Jegorov ja Villu Koskaru.

Eestis on juba mitu tuntud aabitsalooma, näiteks siil ja jänes, rääkimata karust ja kukest. Eks näis, kas "Täpitäheaabitsa" kaanel olev prillidega röövik seisab tulevikus samuti nende sümbolloomade väärikas reas.